Aktiivus- ja TähelepanuHäire (ATH)

Kõik algab ajust, vt https://www.youtube.com/watch?v=suEjXwnxaYY

• ATH on neurobioloogilise taustaga varajase algusega häire, mida iseloomustab arengule mittevastav ülemäärane motoorne rahutus, liigne impulsiivus ning keskendumisvõime ja tähelepanu nõrkus.
• ATH sümptomeid esineb rohkem kui 10% kooliealistest lastest, diagnostilised kriteeriumid on neist täidetud 3-5%.
• Häiret esineb poistel sagedamini kui tüdrukutel
• ATH tekib lapseeas, tavaliselt esimese 5 eluaasta jooksulning püsib enamasti kogu kooliea
• Kõige sagedamini diagnoositakse ATH 8-10 eluaasta vahel, kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid
• Kuni pooltel juhtudel võib ATH jätkuda täiskasvanueas, hinnanguliselt esineb seda 2-6% täiskasvanutel ning enam meeste kui naiste hulgas
• Eristatakse 3 ATH alatüüpi: 1) peamiselt tähelepanu puudulikkusega alatüüp 2) peamiselt hüperaktiivsusega alatüüp ja 3) kombineeritud alatüüp

Kui ülekaalus on tähelepanuhäire, siis laps:

• keskendub mängule/ülesandele lühiajaliselt, kaotab kiirelt tegevuse suhtes huvi
• osutab üksikasjadele ebapiisavat tähelepanu või takerdub neisse liigselt
• teeb õppimisel/töötamisel hooletusvigu
• ei paista kuulavat, kui temaga kõneldakse
• ei järgi tegevuseks antavaid juhtnööre, jätab kooli- või tööülesanded lõpetamata
• on raskustes tegevuste iseseisva planeerimise ja ellu viimisega
• väldib kestvat vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid või ilmutab nende vastu tugevat vastumeelsust
• kaotab talle vajalikke esemeid
• on kergesti häiritav väliste ärritajate poolt
• ei mäleta sageli oma igapäevaseid tegevusi

Kui ülekaalus on üliaktiivsus ja impulsiivsus, siis laps

• siblib käte ja jalgadega, niheleb, kui eeldatakse vaikselt istumist
• lahkub klassis oma kohalt
• jookseb ringi ja ronib olukordades, kus see ei ole sobiv
• on pidevas sihitus tegevuses
• on raskustes rahuliku mängimise ja vaba aja veetmisega
• räägib palju ja pidevalt
• tegutseb mõtlematult
• ei suuda oma järge oodata

ATH lapse- ja noorukieas võib kaasa tuua

• õpiraskused
• unehäired
• suhtlemisraskused eakaaslaste ja täiskasvanutega
• probleemid perekonnas
• madala enesehinnangu
• emotsionaalsed probleemid
• Suurenenud risk:
  – Käitumishäireteks
  – Edasijõudmatuseks koolis/koolist väljalangemiseks
  – Teismeliste raseduseks
  – Õnnetusteks ja vigastusteks, uimastite kuritarvitamiseks

ATH täiskasvanu eas

Täiskasvanutel on ATH sümptomeid raskem määratleda. See on suuresti tingitud täiskasvanute uuringute puudumisest. Kuna ATH on arenguhäire, arvatakse, et see ei saa täiskasvanutel areneda, ilma et see ilmuks end esmakordselt lapsepõlves. Kuid on teada, et ATH sümptomid püsivad sageli ka täiskasvanueas. 25. eluaastaks on hinnanguliselt 15% -l inimestest, kellel on diagnoositud ATH, sarnased sümptomid püsivad ka täiskasvanueas. 65% -l on jäävad alles mõned sümptomid, mis mõjutavad nende igapäevast elu. Laste ja teismeliste sümptomeid võib kasutada ka täiskasvanute kirjeldamisel kui kahtlustatakse ATH-d. Samas on spetsialiste, kes väidavad, et tähelepanematus, hüperaktiivsus ja impulsiivsus mõjutavad täiskasvanuid väga erinevalt võrreldes sellega, kuidas nad mõjutavad lapsi. Näiteks hüperaktiivsus täiskasvanutel kipub vähenema, samas kui tähelepanematus kipub süvenema. Täiskasvanute ATH-sümptomid kipuvad olema ka palju vähem intensiivsed kui lapseea sümptomid.

Mõned spetsialistid on soovitanud täiskasvanute ATH-ga seotud sümptomite loendina järgmist:

• hoolimatus ja vähene tähelepanu detailidele
• uute ülesannete pidev alustamine enne vanade lõpetamist
• kehvad organiseerimisoskused
• võimetus keskenduda
• pidevalt kaotada või asju valesti paigutada
• unustamine
• rahutus
• raskusi vaikseks jäämisega ja kordamööda rääkimisega
• meeleolumuutused, ärrituvus
• võimetus stressiga toime tulla
• äärmine kannatamatus
• riskide võtmine ning mittearvestamine isikliku või teiste turvalisusega – näiteks ohtlik juhtimine (https://www.nhs.uk/)

ATH: Sekkumine ja ravi

• Pidev koostöö lapse, lapsevanemate ning teiste lapsega kokkupuutuvate täiskasvanute vahel
• Individuaalne raviplaan ja arengut ning toimetulekut soodustav tegevuskava.
• Medikamentoosne ravi
• Kaasuvate häirete ja haiguste ravi (ärevus- ja meeleoluhäired, käitumishäired)
• Järjepidev koolitus ja nõustamine lapsevanematele ning lasteasutuste töötajatele
• Pedagoogiliste meetmete, terapeutiliste ja kognitiivse orientatsiooniga sekkumistehnikate rakendamine.
• Tugiteenused lapsele ja perele:
  – tugirühmad ATH-ga laste vanematele.
  – eripedagoogilist abi andvad õpiabikeskused ja laste päevahoiurühmad,
• psühholoogiline, logopeediline või tegelusterapeutiline abi.

Kuidas toetaga ATH-õpilast?

OLE IDEAALNE ÕPETAJA

Ole rahulik, kannatlik – ei ärritu, otsid võimalusi lapsega kontakti saamiseks jäädes ise rahulikuks, näed vaid head ja ei arva, et laps on halb. Säilita tasakaalukus ja rahulikkus igas olukorras.

Süstemaatiline – sinu tunnis valitseb süsteemsus, asjad omal kohal, ühele tegevusele järgneb teine, laps teab mida üks või teine tegevus sisaldab, sa ei muuda neid.

Pedantne – seda positiivses võtmes, armastad korda ja oled kõrge enesedistsipliiniga, ei tee järeleandmisi, vaid kehtivad kokkulepitud reeglid ja sa järgid neid, ole järjekindel.

Heatahtlik – headusega võidab ka kõige keerulisema lapse südame, isegi kui ta seda välja ei näita ja jätkab oma kiuslikku tegevust, jää meeldivaks ja rahulikuks, see tasub kunagi ära. Paljude ebaõnnestumiste tõttu vajab ATH-ga laps suuremat kinnitust, et temast hoolitakse kõigele vaatamata.

Avatud – räägid lapsega, ära jää mõistatuseks, ära oota tulemusi, kui sa pole sellest lapsega rääkinud. Lapsed ei oska ennustada ja ei tea, mida sa ootad, kui sa pole avatud ja ei räägi nendega.

TOETA TÄHELEPANU JA KESKENDUMISVÕIMET KLASSIÕPPES

1. Vähenda lapse tähelepanu kõrvalejuhtimise, hajumise riske. Puhasta õpikeskkond häirivatest stiimulitest (heli, esemed, värvid, liiga palju inimesi jne.). Klass võiks olla puhas ja valge. Vältida lahtiseid riiuleid, pilte ja plakateid, mida ei kasutata. Õpeta ka lapsele oma ümbritsevast keskkonnast segajaid märkama ja neid eemaldama (ka kodus!). Analüüsige koos, mis toetab last sihile jõudmisel ja mis on need häirijad, mis teda eemale viivad.
2. Mis on need algpõhjused, mis viivad lapse keskendumisest eemale? (põgenemine reaalsusest, kartus ebaedu ees, tahaks ometi teha midagi, kus ma olen edukas). Laps peab õppima mõistma, mis temaga toimub, alles siis saab ta sellega midagi ette võtta, valida teisi toimetulekumehhanisme. (tunnis nalja viskamine, telefoni näppimine on asendustegevus pingeolukorrale.)
3. Laps tahab teha neid asju, mis teda kunagi varem on õnnelikuks muutnud. Püüd tagada edutunnet igas tunnis, igas etapis.
4. Õpeta, kuidas öelda impulsile/ahvatlusele „EI!“ (Ma ootan veel 1 minuti/10 minutit, kui see soov ikka mind painab siis mõtlen, mis on minu eesmärk praegu. Kas see tegevus toetab seda? Nt.Telefoni haaramine kui pean tegema matemaatikat. Pane oma soov praegu pilvelaevale, ja tee tööd edasi!)
5. Himu telefoni näppida on kõige suurem hetkel, mil see võimalus on kõige lähemal. Kui telefon on õpilasest eemal kogu koolipäeva, siis ei mõtle ta selle kasutamisele nii sageli, kui see oleks ta taskus.
6. Oluline on tunni struktuur ja ülesehitus. Joonistatud päevaplaan. Plaani märkimine, mis on tehtud. Mida vanem laps, seda verbaalsem. Kuna aja- ja tegevuste planeerimisoskus on neil nõrk, siis õpeta seda teadlikult. (Planeerisime – tegime – lõpetasime).
7. Kindel raam, reeglid, kokkulepped (nt vastamise järjekord, tahvli  juures käimine, lugemise vastamine, kodutööde edastamine, sööklasse rivistumine jne).
8. Töökoha korrashoidu tuleb õpetada. Laual on ainult need asjad, mida on tunnis vaja. Kas alati on vaja kogu pinalit, teisi avatud programme arvutis ? jne
9. Ajakava  etteandmine. Timer-kella kasutamine. Anna teada kui tegevuse alguse, lõpuni on jäänud 5 min (abiks liivakell, stopper). Kitsenduste rakendamisel toimime me tegelikult paremini.
10. Võid anda ette ka mahu. Loe selle jooneni või 4 harjutust ja siis on kõik. Enne me ei tõuse.
11. Õpeta kannatlikkust, kuid ära mine liiale. Leia õppetöösse huvitavaid seiku.  Mõtle väikeseid tegevusi, mida sa saad lapse tähelepanu hoidmiseks teha (videoklipid, lühikesed naljad, nuputamine, liikumispausid jne). Motiveeri nö tüütuid tegevusi läbi mängu, võistluse, muusika jne
12. Esita materjal elavalt, animeeritult, tähelepanuhaaravalt. Muuda tüütud tegevused mänguks. (Olen kuulipilduja, kes tulistab õiged vastuseid matemaatikas.) Mänguline lähenemine, uus vaatenurk harjutamisele on tõhusam kui preemia nimel vastikustundega päevast päeva TV-harjutusi teha.
13. Tee pingutuste vahele pause. Ka eksamitel ja tasemetöödel arvesta erivajadust (pausid, rohkem aega). Korra hingamas käimiselt tagasi tulles suudab õpilane jälle tähelepanu koondada. Kindel kava, kuidas pause võetakse. Väsimustunne on tavaiselt õpitud vabandus. Sisendada võib ka hoopis teistpidist väidet “Ma teen selle valmis!”
14. Mõned suured tööd võib jaotada mitmele päevale tegemiseks. Pool KT täna, teine pool homme.
15. Ruumi vahetades, kuhugi minnes anna talle aega uurida kabinetti, töövahendeid. Ta ei suuda kohe keskenduda, vaid uurib seda, mis tema tähelepanu püüab.
16. Pane laps istuma õpetaja lähedale, et oleks võimalik pidev silmside (kuid ka klassi tagumine pink võib olla õigustatud eriti nutika õpilase puhul.) Ta vajab individuaalset ruumi.
17. Võib kaaluda mõtet leida pinginaabriks rahulik õpilane, kes pakub talle positiivset eeskuju.  
18. Võimalusel võiks ATH-laps õppida väiksemas õpperühmas või abistab teda abiõpetaja klassis. ATH laps vajab pidevad tähelepanu suunamist ja abi tegevuste planeerimisel, nendes püsimisel ja lõpule viimisel.

KORRALDUSED ja ÕPPEÜLESANDED

1. Selgita, miks midagi tehakse? ATH-ga laps reeglina ei suuda juhinduda tulevikueesmärkidest, mille kasu kohe ei paista.
2. Tähelepanu saamiseks endale, kasuta eelkorraldusi („Vaata!“, „Kuula!“ vms), kindlat märguannet, nt suupill, kelluke vms. Enne korralduse andmist võid osutada eelnevalt nt TV, õpikule, valgele lehele tõstes see kõrgele üles, alles siis kui laps vaatab, annad korralduse.
3. Kasuta kindlaid rutiine tunni alustamiseks, lõpetamiseks, ühelt ülesandelt teisele üleminekul, probleemi tekkimise korral, vastata soovimisel jne.
4. Tähtsamad asjad tee tunni esimeses pooles (siis on veel tähelepanu olemas). Tunni lõpus korda oluline üle.
5. Vajadusel vaheta teemat, töövõtet. Õpeta õpilasi, mitte õppematerjali.
6. Töökorraldused jaga lühikesteks lauseteks, kasuta suulistele korraldustele lisaks ka kirjalikke, visuaalseid juhiseid, piltskeeme. (Sest lapsel on nõrk tähelepanu hoidmise võime ja töömälu!)
7. Vajadusel kirjuta kokkuvõtlikud juhendid tahvlile (3-4 punkti).
8. Õpeta tegevust, tundi, päeva, nädalat planeerima ja planeeritule tagasi vaatama, et õppida edaspidi veelgi paremini planeerima. Päevaplaan aitab segajatele selga pöörata. Tühi päevakava koormab liigsete valikutega. Edukust mõõdab see, kui tegid ära selle, mida kavatsesid.
9. Tõsta esile tähtsad kohad, kasuta kokkulepitud ja kindlaid märksõnu. Suurenda teksti, tõmba ringe ümber, tähista, kriipsuta. Õpeta markeerimisoskust.  
10. Seleta õpilasele individuaalselt (kasvõi mitu korda), kui näed, et ta omadega kimpus on. ATH lapsele ei pruugi piisata kogu rühmale antud üldistest juhistest.
11. Juhtnööre andes hoia lapsega silmsidet.
12. Lase juhendid õpilastel ise üle rääkida.  Lase õpilasel leida selles töös lõbu iseendale. Endale antud lubaduse ja väljakutse elluviimine pakub suuremat edutunnet.
13. Eelista lühikesi tegevusi ühe pika asemel, et laps näeks töö lõppu ja tulemust.
14. Pikk tekst/raamat/uued sõnad keeleõppes jaotada osadeks. Planeerida õpe kuupäevaliselt.
15. Kui harjutus on valmis, las laps ütleb seda omale vaikselt. Või lase lapsel käega märku anda, kus  tagasisideks on noogutus. Või keerata laule klotsile ette see vastav külg. Tehtud töö fikseerituse tunne on lapsele oluline.
16. Võimalda lapsel valida ülesanne mitme seast, talle meeldivaim. Nii leiab ta endale tegevuse, mis tõesti teda huvitada võiks.
17. Julgusta õpilasi küsima, nii hoiad neid ärkvel ja kaasa töötamas.

TAGASISIDE

1. Sõnaliselt alati kiida konkreetset last hea käitumise eest (“Te olite tublid” on üldine kiitus ja ATH lapse jaoks mõttetu). Väärtusta õpilast, toeta õpilase head suhtumist iseendasse. Õnnelikumad on need inimesed, kes ka vaatamata ebaõnnestumistele on enese suhtes positiivsed.
2. Anna tagasiside kohe, vahetult peale ülesande sooritamist, siis on lapsel ülesande sooritusel mõte sees. Võimalusel kasutada otstarbekalt arvutit õppetöös. Võimalus esitada materjali liigendatuna, annab kohest tagasisidet.
3. Seleta, miks ja kuidas hinne/tulemus kujunes, tuletades meelde teie ühiseid kokkuleppeid.
4. Anna tagasisidet võimalikult sagedasti. Neile mõjub see, kui positiivne kinnitus, et millegi tegemise eest saadakse midagi meeldivat.
5. Kui pead noomima, siis efektiivne on see siis, kui oled teinud seda lapsega nelja silma all (privaatselt) ja üsna vahetult peale korrarikkumist ning võimalikult vähese jutu ja emotsioonidega.
6. Positiivselt kinnitada juhiste järgimist mitte perfektset ülesande esitust. Tähelepanematusest tekkinud vead kirjutamises on ATH-le lihtsalt omane.
7. Tagasiside käitumisele – märka seda kui laps püüab oma käitumist parandada, tunnusta ka väikseid samme. „Täna on sul jalatsid vahetatud!“. „Mul on hea meel, et su laud on korras.“ „Sa lahendasid selle olukorra hästi.“ Jne.

LIIKUMISVAJADUS TUNNIS

1. Luba õpilasel liikuda, sh korralda õppimist läbi liikumise.
2. Luba käia käsi pesemas, pliiatsit teritamas vms kui see on kokku lepitud.
3. Kasuta võimalikult palju praktilist ja huvitavat õpet. (ATH ei suuda võtta vastu liigset verbaalsust.)

4. Märka ja mõista ülestimulatsiooni hetke ja võimalda üksi olemist kui seda vajatakse.  
5. Võimalda rahustavaid tegevus: vesi, stressipall, voolimismaterjal, legod jms
6. Toolide alla on võimalik paigutada vilt, et tool ei koliseks, kumm tooli jalgade küljes, et jalgadega siblida. Võib proovida kasutada kiiktooli-tabureti, ratastega tooli, pehmet liikumist võimaldavat istumisalust. (Liikumine justkui stimuleerib aju aktiivsemaks.)
7. Peenmotoorika jaoks võib kasutada erinevaid vahendeid (voolimismass, stressipall, spinnerid,  jne) See tegevus peab olema mehhaaniline, mitte loomingulisi võimalusi pakkuv.)

SOTISAALSED OSKUSED, VAHETUNNID

1. Mõnele lapsele on niisama olemine väga raske. Õpeta, mis ta võiks teha. Jaga lastele soovitusi, mida teha vahetunnis. Iseseisvus vahetunnis võib saabuta alles II-III kooliastmes, kui me oleme seda õpetanud.
2. Kui laps ei suuda vastutusega hakkama saada, peame selle endale võtma ja andma lapsele väiksema tüki (vahetunnis rahulikult mängida, konflikte lahendada, viisakalt ennast mängu pakkuda, pastakat laenata jne.)
3. Aita luua seoseid tema tegevuse ja teiste tunnete vahel, selgita põhjus-tagajärg seost.
4. Mittesoovitava käitumise puhul paku soovitud käitumine ehk iga ÄRA juurde ütle, mida ta tegema peaks.
5. Sekku korrarikkumisse kohe, kui probleemkäitumine leiab aset. Näiteks matemaatika kontrolltöö ajal, siis tuleb seda ka muuta sel ajal. Hiljem toimunud sekkumine on enamasti ebaefektiivne.
6. Kui õpilane käitub probleemselt, siis katkesta ta käitumine või kui võimalik, suuna ümber sujuvalt teiseks tegevuseks.
7. Väldi üksteisega sageli tülitsevate laste ühiseid tegevusi.
8. Vanu pahandusi ei tuleta meelde.  
9. Pöördu juhiseid andes lapse poole otse (nt Mart, palun tõsta need asjad üles!), ära kasuta tinglikku kõneviisi ega küsimuse vormi nt (Mart oleksid ehk nii kena ja tõstaksid asjad ülesse.)
10. Sõimusõnu kasutatakse sageli ebavõrdsuse leevendamiseks rolli vastu, milles me oleme, mitte isiku vastu.  Vasta õpetajana rahulikult „Ei, ma olen su õpetaja“. Viisakat ja lugupidavat käitumist tuleb selgitada neile ikka uuesti ja uuesti.

KOOSTÖÖ KODUGA

1. Usalda vanemaid. Ka nemad tahavad oma lapsele parimat.
2. Suhtu lapsesse positiivselt ja tunnusta pingutusi. Anna sellest teada ka vanematele.
3. Leidke ühiselt lapse huvid ja kasuta neid õppetöös.  
4. Koduste ülesannete tegemise harjutamine, vajadusel nõusta vanemat.
5. Soovituslikult võiks õpikute ja töövihikute komplektid olla nii koolis kui kodus.

6.  Õpilane peab sööma ja puhkama kindlatel aegadel. SEE ON ÜLIOLULINE. Kui võtab rohtu, siis järjekindlat.
7. Laps peab teadma, kuidas ta kooli saab, trenni läheb, koju saab, töid järgi saab vastata jne. Ta unustab asju. Sõnaliselt need talle meelde ei jää. Ka kõik tunniväline peab oleme täpselt paigas.   
8. Sea sisse regulaarsed kohtumised vanemaga.

Kokkuvõtteks

ATH lapsed ei suuda ohjeldada oma impulsse (frontaalsagara probleem). Nad rabelevad olukordades, mis nõuavad vaoshoitust, ülesandele orienteerumist, keskendumist, eneseregulatsiooni ja milles tunnustus on edasi lükatud. Seega ei saa neile lastele läheneda päris samade meetoditega, millega tavalistele lastele.

Võrdne kohtlemine ei ole õiglane. Laste võimed on erinevad ja seda tuleb nende kohtlemisel arvesse võtta. Lastel on erinevad vajadused ja kui me ei rahulda nende vajadusi individuaalselt nii hästi kui oskame, ei lähe asjad sugugi edukalt. Iga laps peab saama abi tema vajadustest lähtuvalt. Ära lase süütundel ennast juhtida. Ole oma rollis parim.

Eriti uus ja hea:

1. S. Saline (2020) “Mida teie ATH-ga laps soovib, et teaksite. Ühiselt eduni koolis ja elus”
2. N. Eyal, J. Li (2019) “Segamatu. Kuidas hallata tähelepanu ja juhtida oma elu.”

• 

• 

Lisaks muidugi:

1. http://enesetunne.ee/wp-content/uploads/2015/12/ATH.pdf
2. ATH ravijuhis. Eesti Psühhiaatrite Selts. [2015, aprill 28] http://www.psy.ee/artiklid-ja-infomaterjalid/
3. „Pahurad lapsed. Miks lapsed tujutsevad ja kuidas sellega toime tulla“ B.H.Elven, T. Eiman, Pegasus 2017
4. „Spetsiifilised õpiraskused. Mida oleks õpetajal tarvis teada“ D. Hudson, Studium 2019
5. Vaimne Tervis- väärtus meie kõigi jaoks. Lk 23-47 http://opikeskkond.lastefond.ee/public/galleries/Vaimne_tervis-vaartus_meie_jaoks_kogumik.pdf
6. „Õppimine ja õpetamine I ja II kooliastmes“ E. Kikas 7.1 Emotsionaa-käitumisraskustega õpilased, lk 153-170 https://www.hm.ee/sites/default/files/edukoraamatkaanega.pdf3
7. “Tundeelu- ja käitumishäired lastel, kes on väärkoheldud või hooletusse jäetud.”D. Hughes
8. Joanne Steer, Kate Horstman: Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ja noorukite abistamine õppetöös. Kirjastus Kunst, 2011
9. https://oppekava.innove.ee/wp-content/uploads/sites/6/2016/10/Kogumik_loplik.pdf
10. Laste- ja noortepsühhiaatria, toim J. Liivamägi., Medicina, 2006. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning õpivilumuse häired
11. SA EEESTI LASTEFOND http://elf.ee (INFO ATH tugirühmade kohta üle Eesti)

Huvilistele:

1. Mehilane, L. (1997) Häiritud tähelepanu ja aktiivsus (kogumik “Mis on koolilapsel muret?”) Tartu Ülikool.
2. Winterhoff, M. (2010) Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?
3. Nõmme, A. (2009) Iga laps tuleb oma õnnega.
4. Jürjen, T.  Häiriva käitumisega lapse puhul lihtsaid retsepte pole. Õpetejate Leht 15.02.2019 https://opleht.ee/2019/02/hairiva-kaitumisega-lapse-puhul-lihtsaid-retsepte-ei-ole/
5. Lina, M. (2007) Minu armas Hüpi.
6. Roomeldi, M. (2003) Hüperaktiivne laps. TÜ Kirjastu
7. Penthin, R. (2003) Agressiivne laps.
8. Gilman, E. (Ed.). (2012). Success at school. For children with ADHD and learning disabilities. New Hope Media. [2015, aprill 28] http://www.additudemag.com/resources/free-downloads/2737.html
9. Dendy, Z. C. ADHD at school: Teacher Resources and Tips. ADDitude. [2015, aprill 28] http://www.additudemag.com/adhd/article/4039.html#disqus_thread
10. Jaksa, P. (2005). ADHD behavior secrets: better discipline for children. ADDitude, 5, 28. [2015, aprill 28] http://www.additudemag.com/adhd/article/882.html
11. Lambe, M. (2006). ADHD behavior problems: Smart discipline strategies. ADDitude, 2, 6. [2015, aprill 28]. http://www.additudemag.com/adhd/article/771.html
12. The AD/HD handbook. Munden, A., Arcelus, J. 2000
13. Taking ADD to school. A story about attention deficit disorder. Weiner, E. 1999
14. The ADHD Handbook, Arcelus, J. ja Munden, A. United Kingdom 1999
15. Hüperaktiivne laps (saksa keelest tõlk. A. Sõõro), Neuhaus, C. Berliin 1996/99
16. Learning to slow down and pay attention. A book for kids about ADD. Nadeau, K.G., Dixon, E.B. 1997
17. Understanding Your hyperactive child. The essential guide for parents, Taylor, E. 1997
18. Hyperactive child, Barnes, B., Colquhoun, I. 1997
19. Understanding ADHD, Green, Ch. ja Chee, K. London 1997
20. Agressiivne laps. Kuidas suunata lapse isiksuse arengut. Keltikangas-Järvinen, L. 1992
21. Kõrgkool ja psühholoogia, toim Täht, Harro, Must, Realo, 2013 Tähelepanuraskuste ja hüperaktiivse käitumise mõju kõrghariduse omandamisele, lk 34
22. https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/40981/KHaridus_p syholoogia_ja_korgkool.pdf
23. https://www.nhs.uk/
24. Vaata kindlasti – video liikumisvõimalustega õppest ATHga õpilastele https://www.washingtonpost.com/video/sports/in-this-classroom-the-kids-cant-sit-still/2015/10/20/035d7e58-5d66-11e5-8475-781cc9851652_video.html?fbclid=IwAR1mkoa529yUEkmbnMUT18mlR6StkrZ_XYsnMaM3w3o-C4nmQtCtt9CwDLQ&noredirect=on&utm_term=.ed21e25156f6

 

ARUTLEMISEKS õpetajale

Kas minu, kui õpetaja päeva kordaminek oleneb lastest? Laps annab ka raskes olukorras endast parima.  Kui tahame laste käitumist muuta peame muutma tingimusi nii, et soovitud käitumine oleks laste jaoks enesest mõistetav. Peame looma usalduse ja kaasatuse tunde, heaolu, turvalisuse ja mõnusa õppimise.  Halb käitumine tekib lapse võimetusest kontrollida oma impulsse.  Laps käitub halvasti kui me nõuame, ootame temalt liiga palju.  Inimrohkuses toimetulek on samuti täiskasvanute nõue. Väldi tundliku lapse puhul mürarikast keskkonda, kus on palju heli- ja nägemisaistinguid.  Me nõuame, et laps jääks rahulikuks kui keegi/miski teda kaasa haarab.

Meil on liiga suured ootused lapsele.

Võib-olla on lapse probleemiks:

• mõista põhjus-tagajärg seost, ettekujutust, mis hakkab juhtuma. See peaks olema välja kujunenud 8-10aastastel. Aga kui ei ole?
• Võime tegevusi planeerida ja ellu viia ning osata arvestada kui palju kulub millekski aega.
• Töömälu. Mõtlemise ajal midagi meelde jätta on raskem. Mitmesammulised töökorraldused ei jää lapsele meelde. Anna üks juhis korraga. Pidev suunamine.
• Võime impulsse talitseda. 6 a võiks seda suuta, aga kui ei suuda? Laps tahab ja kohe teeb. Peame vältima reegleid ja manitsusi selle kohta, mida laps ei tohi teha, sest need tekitavad lapses hoopis impulsse just seda teha.
• Püsivus ja ootamine võivad olla rasked.
• Paindlikkus ja võime kiiresti reageerida. Anna lapsele aegsasti teada, mis hakkab toimuma.
• Sotsiaalsed võimed. Teiste mõtete, tunnete, tegudega arvestamine, nende kavatsuste mõistmine.
• Stressitaluvus, läheb endast välja, kaotab kontrolli.
• Võime rahuneda ja rahulikuks jääda. Mitte keegi ei taha kaotada kontrolli oma tunnete üle. Stressi olukorras ei suuda laps, sageli ka täiskasvanu oma teo tagajärgi ette näha.

Ebaõnnestumisest õppimine ebaõnnestumisega toimetulek. 

Ebaõnnestumisest ei õpi lapsed midagi. Kuni 11-15aastaseni õpivad lapsed õnnestumisest, vanemad juba aga ka ebaõnnestumisest. Hoidu alla 15aastase lapse noomimisest!  Lapse peab õnnestumistega ära harjuma, alles siis on ta suuteline õppima ka ebaõnnestumistest.  

NB! Ebaõnnestumisega toimetulek ja ebaõnnestumisest õppimine on 2 eri nähtust.  

AITA LAPSEL ALATI EDU SAAVUTADA!  Loo ühtekuuluvustunnet. Märka laste! Tehke koos!

Koostööoskus ja enesekontroll

KOOSTÖÖ õnnestumiseks on vaja enesekontrolli. Eesmärk peab olema parandada laste enesekontrolli, mitte rõhutada laste käitumise kontrolli.  Koostöö tähendab enda enesekontrolli üleandmist.  Igaüks teeb enesekontrolli säilitamiseks KÕIK, mis võimalik. ÕPETA ÕPILASTELE KA!  

Tõhusad viisid, kuidas enesekontrolli säilitada:

• Proovi keerulistest olukordadest eemalduda, et pisut vaikust ja rahu saada.
• Lülita end olukorrast välja, väldi silmsidet, peida oma nägu.
• Otsusta, et kõik läheb hästi ja keskendu sellele.
• Tee midagi harjumuslikku, et tunda end turvaliselt.
• Otsi tuge teistelt.

Lapsed kasutavad olukorra lahendamiseks ka järgmisi variante:

• Keeldub, ütleb lihtsalt „Ei!“
• Valetab
• Ärvardab või lööb
• Ründab
• Kasutab sõimusõnu jms, et leida sotsiaalset tunnustust.

Kui meie neile vastu seisame, siis süvendame konflikti.

Afektiseisund. 
Nõuandeid mida ise järgida ja lapsele õpetada.

Stressis lapsed on teiste tunnetele tohutult vastuvõtlikud.  

• Afekt – tundepurse. Afekti edukas reguleerimine on treenitav oskus.  
• Väldi silmsidet afektiseisundis oleva inimesega.  
• Astu samm tagasi füüsiliselt ja psühholoogiliselt.
• Lase oma keha lõdvaks, nõjatu vastu seina. Laps ei peaks nägema sinu pinges keha.
• Juhi lapse tähelepanu kõrvale. 
• Ära sunni „Lõpeta nutmine!“, vaid räägi muul teemal. Muuda olukorra suunda!  
• Ära haara jõuga lapsest kinni. Kannad edasi lihaspinget. Tee seda rahulikult. Vajadusel saada teised mujale, ära tiri ärritunud last. Kinnihoidmine suurendab vägivalda edasiseks. Teadusuuringud ei näita, et see aitaks.
• Harjuta, kuidas konfliktisituatsioonis ennast rahustada.  
• Lahku, kui tunned et oled olukorraga toimetulekuks liiga ärritunud. Rahulikkust teeselda ei ole mõtet. Ma pean väikese pausi tegema“ „Tulen 15 min pärast tagasi“, „Ma tahan natuke järele mõelda“  
• „Kõik läheb hästi!“ usu seda.  
• Mõtle ise millestki muust. Loenda peas 20 puuvilja või arve 10-1. Mõtle kassipoegadest.  
• Keskendu enda kehale. Hinga sügavalt, lõdvesta lihased, kuula oma hingamist, südame lööke. Pane tähele, kuidas sa ennast tunned.  
• Anna olukord üle kellelgi teisele, enne kui ise ärritud.
• Hakka jälgima ennast, millal suudad olukorda kergemini reguleerida.  
• Õpetaja ei pea probleemolukorda võitma. Sel juhul kaotavad mõlemad ja kaotab suhe.  
• Lase lapsel rahulikus olekus selgitada, miks mingi asi on vajalik.

Kasutatud:

„Pahurad lapsed. Miks lapsed tujutsevad ja kuidas sellega toime tulla“ B.H.Elven, T. Eiman, Pegasus 2017